Karolin Poska

Üks-ühele lavastus “Untitled” pühitseb inimese ja füüsilise ruumi taaskohtumist.
Selle käigus vaatlen üht kultuuriinstitutsiooni – teatrit, kui (ajutiselt) mahajäetud avaliku ruumi osa ja kutsun pealtvaatajaid avastama mängukoha poeesiat.

Etendus on ühele pealtvaatajale ning sünnib etendaja, osaleja ja ruumi vahelisest sünergiast. Ebahariliku jõudude vahekorra tõttu saab pealtvaatajast osaleja. Selline positsioonide muutus puudutab paradoksi: kes on pealtvaataja ja kes etendaja? Lavastus katsetab ja otsib viise, kuidas saavutada osalejaga isiklikku kontakti pandeemia-aegsete piirangute kiuste ja nendega koostöös.

Magistritöö praktilist osa saadab kirjalik osa pealkirjaga “Kas piirangute kiuste või koostöös piirangutega”